Tanel Ots
Tõdva, mis asub tänase Ida- ja Lääne-Harju piiril Saku vallas, on juba muinasajal saavutanud teatud sõltumatuse. Ajaloolased on aastakümneid pead murdnud, mis on küll Tõdva piirkonnas nii erilist, et see ilmselt ei kuulunud tuhande aasta eest ühegi muinaskihelkonna ega maakonna koosseisu ega allunud paari sajandi vältel tõenäoliselt ühelegi siinsele valitsejale. Samas asuvad siinsed külad strateegilisel kohal, kus kohtuvad või kust lähtuvad vähemalt kuue kihelkonnakeskuse teed. Siinse hiiepaiga, Animäe kõrgendiku tipust näeb Keila, Hageri, Rapla, Kose, Jüri ja Tallinna poole hargnevaid tuiksooni. Kas seda tähendabki vana ütlemine „Harju keskmine“? Kõik need teed justkui lähtuvad punktist, kus täna pole isegi märkimisväärset asustust. Maanteed on aga sajandeid, isegi aastatuhandeid püsinud suhteliselt muutumatuna. Jutustades kui tummad tunnistajad, et kunagi oli siia põhjust tulla igast ilmakaarest.
Tasub lugeda Mauri Kiudsoo raamatut „Viikingiaja aardeid Eestist“, kus Tõdva mõistatusele on pühendatud hulga täheruumi. 2007-2008. a. Mauri juhtimisel toimunud väljakaevamiste käigus tuli Tõdva tankla naabruses uue elamu ehitamise käigus välja midagi, mida kiiresti hakati nimetama Läänemere suurimaks metallurgiakompleksiks. Rauasulatusahjud, väliääsid, alasipakkude ja varjualuste asukohad jutustasid ulatuslikust tegevusest soomaagist raua sulatamisel koos järeltöötluääsidega. Toorainekangidena ekspordiks toodetud väärtuslik kraam liikus tõenäoliselt mööda Vääna ja Keila jõge muistse sadamakohani Kloogal, sealt merekõlbulike alustega edasi Gotlandi saarele ja Skandinaavia suunas. Just nende jõgede piirkonnas on aastakümnete jooksul leitud palju skandinaavia päritoluga aardeid ja keraamikat, mis on liikunud ülesjõge meie ala muinasasulatesse. Järelikult on sooraud olnud kõrges hinnas.
Õhku jäävad põnevad küsimused, mille puhul pole veel ajalooteaduse kinnitust. Näiteks on teada, et Gotlandi saarel oli tollase maailma tähtis sepatöökeskus, kuid saarel puudus vastav tooraine, kõik tuli importida. Samas viitab meie maadelt leitud aarete päritolu tihedale seosele Gotlandiga. Tõdva sepašlaki uuring näitab tugevat mangaanisisaldust, mida toonased sepad kõrgelt hindasid. Lähim väärtuslik leiukoht on teada Austrias Hüttenbergi linna lähedal. Kas Tõdva võis olla sarnaselt toonase tööstusmaailma kaardil?
Gotlandil, Visby vanalinnas on Smedjegatan´i (Sepa tänava) all sepašlakki u 7500 m3, saadud 100-150 aasta jooksul hinnanguliselt 10 000 tonni raua sepistamisel. Kas osa sellest tänavast on sinna pisikestel paatidel kohale veetud Saku vallast, Tõdvalt?
Iga inimene, paik ja kogukond vajab oma pärimust. Need lood aitavad juurduda, tõstavad eneseteadvust ja annavad võimaluse kodupaika külalistele uhkusega tutvustada. Kui oleme uhked Saku õlletehase 200 aasta pikkuse ajaloo üle, siis nüüd on Saku eksportiv suurtööstus saanud 1000 aasta võrra ajalugu juurde. Tõdva metallurgia kants, Eesti tähtsaim eksportiv suurtööstus, toonase rikkuse ja tuntuse ning vabaduse keskus, see ongi meie lugu. Tuhat aastat hiljem sündis siinsamas Tõdval Saku esimene kool, Saku vallamaja, palvemaja ja raamatukogu. Harju keskmine on leitud, see ei tähenda enam keskpärasust. Animäe hiiemäe jalamile, mis eramaalt leitud rauasulatuskohast kiviga visata, peab saama paik, kus muistse tööstuse lugu rekonstruktsioonide ja tutvustavate tahvlite läbi kõigile huvilistele avatud. Saku vald saab oma identiteedile, tutvustustele ja külaliste võõrustamisele ühe olulise tahu juurde. Alustame sõprussidemete punumisega Gotlandi omavalitsusega, mis võis olla Tõdva raua peamiseks sihtpunktiks ning taastame tuhandeks aastaks soikunud läbikäimise.
