Tanel Ots
Kõne Vabariigi 103 aastapäeval
Ühe riigi haridusministeerium kutsus välja kolm õpetajat ja teatas neile, et erinevate testide ja pikaajalise jälgimise põhjal on nad leidnud, et tegemist on riigi parimate õpetajatega. Üllatusest toibudes õpetajad nõustusid, sest erinevalt varandusliku seisu alatisest ebavõrdsusest pole just tavapärane, et keegi tarkuse ja mõistuse ebavõrdse jagunemise pärast kaevata sooviks. Neile öeldi, et me anname teile õpetada kogu riigi kõige targemad lapsed. Aasta möödudes selgus, et need lapsed tegid testidel ka riigi parimad tulemused.
Kolm õpetajat kutsuti taas ministeeriumisse, jagati tunnustust, sündisid intervjuud. Õpetajad leidsid endas suuremeelsust nentida, et tegelikult pole selles midagi enneolematut. Kui parimad lapsed õpivad parimate õpetajate käe all, siis ei saa ka tulemus palju erineda maksimaalsest.
Ministeeriumi esindajal oli aga teadaanne: tegelikult andsime me teile õpetada kõige tavalisemad lapsed. Meil on veel teinegi teadaanne, me ei valinud teid nende õpetajateks ühegi mõõdupuu järgi, võtsime nimekirjast huupi.
Riigi pidupäev süvendab tavalise erilisust, igapäevase ülevust. Olgu võimalusi kui palju, riigi sünnipäevalaual on kesksel kohal must leib vürtsikiluga. Tavaline ja nii pidulik oma lihtsuses. Lubage kiluvõileiva võtmes mõelda ka meie riigile, rahvale ja maale.
Riik. Üks tavaline riik. Valitsejaid on muidugi alati kirutud, nad teavad seda vist ise ka. Aga äkki on õigus neil, kes ütlevad, et riik, see oleme meie. Eesti riigi sünd ja püsimine ajaloolises ja geopoliitilises kontekstis on muidugi ime. Aga iga riik oma halduskorralduse keerukuses ja demokraatia kohmakuses on viimselt tavaline. Küllap see peab olema ka meie eesmärk, olla lihtsalt üks normaalne euroopalik riik. Aga meie oma ja eriline riik, see algab kohe kriuksuga aiaväravast ja kohalikust ühistegevusest kuni kõige suuremate otsusteni välja. Teeme, milles oleme kokku leppinud ja saame, mida väärime.
Ja rahvas – noh mõnda naabrit võiks muidugi olla võimalus valida. Ja kas need teised peavad nii palju virisema. Ja nagu laulusalm ütleb: „vennal võiks olla normaalsem pruut“. Aga paremat rahvast pole kusagil maailmas. Kõiges oma põikpäisuses, jonnakuses, mõnel puhul ka rumaluses – need on minu inimesed. Normaalsed inimesed, tavalised sõbrad. Koos süveneva tundega, et ma oleksin selle rahva eest mõnekski ohvriks valmis.
Ja see maa. Tavaline maa, aga ilusamat pole kusagil maailmas. Meil ei ole kusagil paremat Eestit. Kehvemat ka mitte. On ainult üks Eesti, armsa laulusalmi Eesperelt laenatud sõnadega: „Tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu hingele lähedal. Oled mu südames sügaval.“
Pidupäevad on kontekst selle välja ütlemiseks, mille jaoks argipäeval ei sünni võimalust. Kui sa teed juubeli puhul pika laua või kutsud erilisel puhul sõbrad kokku, siis see vaev on kuhjaga tasutud, kui kõlab üks toost või lihtne lauakõne, piisab ka pillatud repliigist, et on asju, mis lähevad korda. Meil on olemas see suurem, mille pärast end iga päev kõige jama sees jalgele ajada. Sul on üleni olemas ilus ja õige, mille eest tänulik olla.
Meie riigi sünnipäeval pole aktus, paraad ja hümn asjad iseenesest. Need on raamid, mille sees me saame öelda, peame ütlema või laulma, mis läheb korda. Oleme rikkad, kui taipame, et just väikesed asjad on elus kõige suuremad. Tõeliselt hoidmist väärivad lihtsad ja enesestmõistetavad väärtused. Kiitmist vajavad tavalised inimesed.