Kivid, käbid ja kännud meie hariduses

Renee Puhm

Noored on meie tulevik aga samas oleme rahulolematud oma tulevikuga. Homseid väärtusi loome me täna. Kas me isegi teame, mis need väärtused võiksid olla või kuhu suunas maailm liigub? Isegi, kui me täpselt ei tea, peaksime andma endast kõik, et anda oma lastele parim võimalik stardipositsioon eluks.

Hariduslik mitmekesisus

Pooldan laiapõhjalise hariduse andmist, näiteks inspireerivate eeskujude ja esinejate regulaarset toomist kooli, vaimse tervise õpetusi sh. suhete ja suhtlusoskust, eneseregulatsiooni ja meditatsiooni, rohkem kooskõla loodusega.

Puudu on väga vajalik finantskirjaoskus, ettevõtluse aluste teadmine, kuidas teha tööd targemalt ja mitte rohkem, interneti võimalustest ja ohtudest, eneseväljenduse, kuulamise ja läbirääkimise oskustest jne. See kõik peaks olema meie lastele kättesaadav – see on see, mida me tegelikus elus vajame. Seega, me peame vähendama ebavajaliku ja ebahuvitava aine mahtu, kuna kui õpilane selle vastu huvi ei tunne, siis see talle ka meelde ei jää. Kool peaks tekitama lastes teadmishimu, mitte olema vastumeelne koht, kus oodata tunni möödumist. Valikained peaksid olema üks osa õppeprogrammist.

Tuleks kaaluda, kas mitte alustada koolipäevaga mitte varem kui 08.30. Esiteks elab palju lapsi Saku keskusest väljaspool, kelle koolitee algab juba enne 07.00 ehk liiga vara ja väga pimedas. Lisaks on laste unetsüklid ja vajadus teine, kui täiskasvanul. See ei ole lahendus ega tõsi, kui öelda, et mingu varem magama või ärgu virisegu sest meie käisime omal ajal koolis niiviisi…

Pooldan vaktsineerimisvabadust ehk inimese õigust ise valida, kas ta soovib end vaksineerida või mitte. Olen vastu igasugusele survestamisele, hirmutamisele või diskrimineerimisele, mis kallutaks inimesi oma suveräänest veendumusest muid otsuseid tegema. Olen vastu laste vaktsineerimisele. Laps ei ole teovõimeline ning tema eest vastutab vanem, tema immuunsüsteem on tugevam ja tuleb viirustega paremini toime.

Toit ja liikumine on meie tervise üks nurgakivi

Kohalik ja ökoloogiline toit peab olema meie laste toidulaual. See, mis kasvanud meie põldudel ilma mürkideta – peab saama koolidesse ja lasteaedadesse. Pole mõtet teha ebatervislikku lahjat ja mitte maitsvat toitu, mida keegi süüa ei taha ja mis tekitaks vaid prügi juurde või vedada Poolast õunu, kui meil vallas on neid piisavalt.

Laste trennid peavad olema kõigile kättesaadavad oma kodu lähedal. Lapsevanem ei peaks olema logistik. Kindlasti peab üle vaatama koolitee s.t lume lükkamise, valgustuse, bussipeatused, ülekäigurajad, bussid peavad olemas korras, et lapsed turvaliselt kooli pääseksid.

Me peame arvestama lastega kogu koolitee vältel, peame küsima targemaid küsimusi. Vähemalt kaks korda aastas peaksid kõik lapsed ja laste vanemad saama võimaluse koolile ja õpetajatele tagasisidet anda. Nii nagu õpetajad panevad hindeid õpilastele, tuleks see tee teha kahesuunaliseks ehk ka õpilasel tekib võimalus anonüümselt hinnata õpetajat korra semestri jooksul. Tulemustega tuleks ka arvestada ning muudatusi ellu viia, lihtsalt lauasahtlisse midagi ei ole mõtet koguda.

Me ei tohiks otsustada laste eest, vaid nendega koos.