Vastastikune austus on ühiskondliku lõhe vältimise võti

Vastastikune austus on ühiskondliku lõhe vältimise võti

Renee Puhm

Oleme sattunud ühiskonnas teelahkmele, kus on tekkinud lõhe kõigi eestimaalaste vahel. Kus sildistatakse ja antakse hinnanguid. Kus inimestel on hirm. Hirm homse ees, hirm oma lähedaste ees, hirm töökoha kaotuse ees ja hirm olla väljaheidetud.

Olen käinud kordi Hiinas tööreisil ning näinud sellise ühiskonnakorralduse piiranguid, s.t esmalt määrab inimese kohustused riik, teisena tööandja ja kolmandana tuleb inimese enesemääramise õigus. Toon näitena; Youtube, Facebook või Twitter selles riigis ei avane, hotell võtab hoiule sinu passi, teel lennujaamast linna teevad automaatkaamerad vähemalt viiel korral kõigist autodest ühe foto, kohaliku telefonikaardi saad osta vaid passi alusel jne. Anonüümsust riigi jaoks olla ei tohi ja kontroll peab olema täielik.
Demokraatliku riigikorra aluseks on inimese õigused, mitte ainult kohustused – vaid nende tasakaal. Suurimaks probleemiks on kujunemas inimeste valikuvabaduse piiramine ja survestamine.

Minu juurde tuli inimene, kes on minu ettevõttes töötanud 10 + aastat ning küsis, kas meil ettevõttes on vaktsineerimine kohustuslik. Olin selle peale hämmingus, kuna ma ei ole arst ega ela ka selle inimese kehas. See oli mulle märk, et inimene on valmis ära andma oma väe ja isikliku otsustusõiguse, et olla kindel, et tal säiliks töökoht. Mina ütlesin, et meil lähtuvad kõik oma sisemisest veendumusest ning kedagi selles osas ei diskrimineerita. See mõte peab jääma meie ühiskonnas läbivaks ning otsesed ja kaudsed piirangud ei tohi olla vaktsineerimise ettekääne.

Ühe näitena saan tuua kiirabi ja hooldusõed, keda on maksumaksja raha eest koolitatud ning keda riik hädasti vajab, kuid samas vallandab. Keegi muu ei tunne meid ja meie keha paremini, kui meie ise. Meie ise saame otsustada, mis meile sobib ja mis mitte, kuulates oma keha ning sisetunnet. Iga inimene on individuaalne ning samamoodi on ka iga organism ainulaadne.

Kahjuks ei oska viiruse käitumist ette ennustada ei Bill Gates, teadlased ega poliitikud. On proovitud nn. Rootsi meetodit, kus karjaimmuunsust üritati saavutada loomulikul teel, kui ka teist äärmust ehk Iisraeli meetodit, kus vaktsineeritud isikute osakaal on ca 85%. Täna saame öelda, et kumbki meetod ei ole soovitud tulemusi andnud.

Viirust kannab nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimene. Väide, mida pikalt sisendati, et vaktsineerimata ei tohi oma vanematele külla minna, ei kanna. Olen nõus, et teatud juhtudel võib olla vaktsiin vajalik ja see võib leevendada meie tervishoiusüsteemi koormust.

Samal ajal me peame austama inimese personaalselt ruumi, tema soovi ning arusaamu. Inimest ei tohi mõjutada, teda survestada, hirmutada nt. töökohast ilmajäämise ega teiste meetoditega, mis oleks tema enda sooviga vastuolus.
Me ei tohi tolereerida ühiskondlikku vastandumist ja meie terviseandmed peaksid olema meie omand.

Nelja lapse vanemana olen ma vastu lastele vaktsiini manustamisele. Laste ja noorukite immuunsüsteem on tugev ja tuleb toime väliste teguritega iseseisvalt. Arenevale organismile sama koguse vaktsiini süstimine on ohtlikum, kui täiskasvanule. Me peame arvestama potentsiaalsete lühi- ja pikaajaliste kõrvalnähtudega, mis on täna selgusetud.

Vaktsineerimise valik on perekonna otsustada ning seda ei tohi ilma vanemliku nõusolekuta teha. Sellega me vähendame vanemate tähtsust, suurendame väliste mõjutuste vahelesegamist ning vastutuse puudumist, laps ei ole võimeline vastutama oma tervise eest, arst ei vastuta vaktsiini ohutuse eest, tagajärg jääb vanematele. Lubada lastele uusi telefone, hot doge ja burgereid vaktsineerimise eest on mõistetamatu mõjutamine.

Ma loome täna ohtlikke pretsedente ja kompame piire meie laste tulevikuga, mis ei ole eetiline. Ma loodan väga, et inimesed austavad üksteise otsuseid ning peavad kinni piirangutest, hoiavad ennast ning oma lähedasi ning lõpetavad vastandumised.